Muusikaolümpiaad Tallinnas
15.02.2014 toimus VII üleriigiline muusikaolümpiaad Tallinnas, kus Narva maakonda esindasid gümnaasiumiastmes Aleksandr Škljarov (NVRK, õpetaja Riina Vohta) ja põhikooli astmes Mihhail Trifanov (Kreenholmi gümnaasium, õpetaja Olga Razguljajeva).
Õpilased esinesid väärikalt ja tulemuseks oli Aleksandril hõbediplom ja Mihhail sai pronksdiplomi.
Sõites koju tekkis vajadus saada tagasisidet toimunust ja kõik olid vaimustuses, kuivõrd andekad õpilased olid kokku saanud üleriigilisel olümpiaadil. Tundsime suurt rõõmu, kuulates laste omaloomingut ja laulmist.
Põhjalikult ja veenvalt avaldas oma arvamust Aleksandr Škljarov:
„Muusikaolümpiaadi teoreetiline osa tekitas väga erinevaid tundeid. Tuleb öelda, et see kord oli kuulamisülesandeid taas palju ehk 30 minutit kulus nende lahendamiseks ja ülejäänud osa peale jäi 15 minutit. Tempo oli väga kiire, millega tuleb arvestada, kuid õnneks jäeti mõnda hetke enne iga uut kuulamisülesannet, et tutvuda sisuga. Üldiselt on teoreetiline osa üks suur blitz-küsimustik, kus nõutakse tohutu palju faktilisi teadmisi. Lapsel peab tõesti olema eriti lai silmaring.
Laulude puhul oli mõne õpilase tase niivõrd kõrge, et isegi meie superstaarid ei kõla oma CD-salvestustel sama hästi! Muidugi oli kuulda, kes laulab lapsest saadik. Arvan, et kogemus on selles olümpiaadi osas lausa määrav".
Arutasime ka omaloomingu esitamist, rääkisime heliloomise andest.
„See kas on või seda pole. Ja isegi need, kes eluaeg õppivad ja õpetavad kompositsiooni, pole reeglina maailmakuulsad heliloojad. Omaloomingu osas parema tulemuse saamiseks on raske midagi spetsiaalselt ette võtta. Sul lihtsalt peab olema see X-faktor , see anne, mis teeb sinu omaloomingut eriliseks. Kindlasti märkasin aga, et tahetakse eksperimente, tahetakse julget lähenemist. Võib olla tasuks näiteks pöörata tähelepanu elektroonilise muusika ja meedia-omaloomingu peale. See oleks ehk uudne ja haaraks tähelepanu, hea mõte on natuke eksperimenteerida koosseisudega. Teosed, mida kuulsin, on tõesti märkimisväärt, nii et ma sugugi ei kahetse oma hõbediplomit. Lapsed tegid kõvasti tööd. Ainuke, mis pisut häiris, on see, et mitmed osalejad võtsid endaga kaasa mängima muusikuid, kes õppivad EMTAs või arvatavasti Otsa-koolis, – see on minu meelest pisut ebaõiglane. Aga teosed olid ikka super!
Elamusi kokku võttes ütleksin, et muusikaolümpiaadi riigvoorus osalemine on kindlasti neid sündmusi, mis jätavad sügava jälje eluajaks. Minu jaoks oli see ennekõike päris suur õppetund. Nautides võistlejate tipptasemelist omaloomingut ja laulmist, analüüsisin samal ajal enda tugevaid ja nõrku külgi. Mõnda puudust ongi paremini näha võrdluses. Lisaks sellele annab muusikaolümpiaadiks ettevalmistus ka võimaluse süveneda Eesti kultuuriruumi ning korrastada aine teoreetilisi teadmisi".
Selline oli meie diskussioon, mis lõppes väga positiivsel toonil:
„Ja veel kord tänu Teile, et julgustasite mind selle retke ette võtta, sest taoline kogemus on minu elus esimene ja arvatavasti ka viimane. Paljude aastate pärast saab vähemalt nalja heita, kuidas gümnasist Aleksandr proovis kord ooperilauljaks ja käis noote viskamas Eesti Muusika- ja Teatri Akadeemias".
Riina Vohta